Lohe lendab
Kuidas teha lihtsatest vahenditest tuulelohe? Mis on kõige keerulisem lohe valmistamise juures? Kuhu poole lohe lendab, kui tuul puhub sulle näkku? Neile ja kõigile teistele tähtsatele küsimustele otsisime vastuseid järjekordses lennuangaari töötoas.
Lennuangaari sarja eesmärgiks on aidata paremini mõista lendamist, kui ühte meid ümbritsevat tehnoloogiat ja tutvustada selle kasutusalasid, tööpõhimõtteid ja seoseid paljude muude elualadega. Osalejad saavad kaasa oskuse kasutada lendamist ja lennutamist kui ühte vahendit oma ideede rakendamisel ja mõista, millal võiks see sobida ja millal mitte.
Tuulelohe on õhus lendlev ese, mis on ühe või mitme nööriga kuhugi kinnitatud. Ühe nööriga lohed üldiselt ei ole väga juhitavad, kahe nööriga saab juba üsna juhitava lohe. Kinnituskoht võib ka liikuda, olla näiteks auto, paadi või ka inimese küljes, kes parasjagu lohesurfiga tegeleb. Viimane on huvitav selle poolest, et tekib vastastikune liikumise efekt — lohe on suur, liigub tuule jõul ja sellega koos tõmbab inimest kaasa, samas surfar tõmbab nööridest juhtides lohe sinna, kuhu soovib.
Töötuba
Meie töötoas ei teinud surfilohet, tegime hoopis lohe käepärastest vahenditest, mida saab kombineerida kodustest ülejääkidest või lähimast ehituspoest.
Lohe retsept
- 1 rull peenemat kapronnööri
- 1 suurem prügikott
- 2m pikkune peenem liist
- kileteipi (hästi sobib õhuke pakkimisteip)
- käärid
- saag ja väiksem viil
Kõigepealt saagisime liistud parajaks, vaja oli 2 70cm liistu, võib proovida ka pikemate või lühematega, aga oluline on, et nad oleks sama pikad. Liistudesse tegime viiliga väikesed libisemist takistavad õnarused ja sidusime need omavahel kinni. Ristumistkoht on püsti asetseva liistu peal ca 1/5 peal, ehk 1 meetrise liistu puhul ca 20cm juures ja meie 70cm juures ca 14cm peal. See oli üks keerulisemaid osi. Kasutasime sellist sõlme niivõrd kuivõrd see kellelgi õnnestus, sest meie peenikese nööriga oli see omaette väljakutse. Kõik vajasid kõiki käsi ja abilisi. Järgmisena tegime väiksed sälgud horistonaalis asetseva liistu otstesse ja tõmbasime selle nööriga natuke vibuks. See kõlab väga lihtsalt, aga see tõesti oli kõigi jaoks kõige keerulisem osa. Vibu osa on vajalik, et tekiks veidi suurem tuuletasku, aga samas selle käigus on oht liist murda (mis meil ka paar korda juhtus).
Edasi läks lihtsamini — panime valmis lohe selgroo suure prügikoti peale ja lõikasime selle kujulise tüki välja, siis kinnitasime saadud kile liistude otstesse. Jäi veel saba ja juhtnöör. Viimase jaoks tegime kile sisse väikse augu ja kinnitasime selle pulkade ristumiskohta. Ka see sõlmimine ei olnud lihtne. Saba on lohe juures oluline, võib teha nii pika saba kui lohe kanda jaksab, sest saba on see, mis lohe püstiasendis hoiab ja seda stabiliseerib. Veendusime selles ka ise, kui väljas proovisime — üks ilma sabata lohe ei soovinud üldse õhus püsida.
Edasi oligi aeg katsetamiseks, väike vihm meid ei seganud ja Telliskivi hoov täitus lohedega, mis keerutava tuule käes ülesalla lendlesid. Olgu öeldud, et parim koht lohe lennutamiseks on mere äär või suurem põld just sellepärast, et seal on tuul ühtlane ja sellega lendab ka lohe paremini ja ühtlasemalt.
Teinekord me kindlasti valiks kinnitamiseks teistsuguse vähem libiseva nööri ja veedaks rohkem aega lohede kaunistamisega — sõltuvalt lohe värvist saab sinna peale kas kleepida midagi või joonistada veekindla markeriga. Samuti võib proovida lohet valmistada kerge riidega või siis kombineerda erinevat värvi kilesid sabaks või neid kokku kuumutada.
Kui sul on küsimusi lohede või meie tegemiste kohta, siis võta julgesti ühendust ja tule meie juurde ehitama. Lohe valmistamise materjale on meil piisavalt.
Töötuba ja tekst: Heikko Ellermaa
