Pea peale pööratud linnalaager segasummasuvilas

VIVITA esimene linnalaager on edukalt lõpule viidud. Seda kolme päeva võiks kokku võtta kui hullupöörast meisterdamise ja mängimise kiirendit, kus kõik 21 8-11–aastast last innukalt kaasa lõid. Esimese päeva soojendusülesandeks viisime kohe alguses läbi tutvumisbingo, mis aitas nii laagris osalevatel lastel kui VIVITA tiimil üksteist paremini tundma õppida.

Peale tutvumismängu asusime meisterdama kiirlaevu, kuid enne seda õppisid lapsed, miks laevad ei upu ja milliseid seaduspärasusi tuleb laevade ehitamisel silmas pidada. Lapsed kasutasid laevade ehitamisel penoplasti, kõrsi, jäätisetopse, puitu, korke jpm. Hiljem toimus õues basseinis laevaralli. Laevad pandi liikuma kasutades Sphero robotpalle. Laste laevad olid erinevad ja liikusid aeglaselt. Need, kes ehitasid oma laevukestele purjed, said hoogu juurde aegajalt ligihiilivast tuuleiilist. Kuigi tuul võis panna laeva liikuma ka vastassuunas, ei häirinud see laste rallituju sugugi.

Peale lõunat oli kerge energiapaus, sõime jäätist ja viisime läbi tiimi ülesande, kus lapsed kolmes tiimis pidid toimetama golfipalli ühest kohast teise. See ei olnud sugugi lihtne, pall veeres koguaeg maha ja siis pidi kogu meeskond uuesti alguspunkti tagasi minema ja uuesti alustama. Edasi-tagasi jooksmist oli palju.

Esimese laagripäeva lõpetasime pinnikaamera töötoaga. Lapsed meisterdasid tavalistest pappkarpidest fotoka, vooderdades ja kleepides nende sisu mustaks, kasutades selleks musta teipi, paberit ja vildikaid. Pärast tegid lapsed oma karpidele nõelaga augu, millest sai nende kaamera ava ning meisterdasid selle ette katiku. Pilte tegid lapsed õues. Selleks oli vaja fotoka ava päikselise ilmaga lahti hoida kuni 30 sekundit. Piltide ilmutamiseks kasutasime koduseid vahendeid nagu kohvi, pesusoodat, C-vitamiini, sidrunhapet ja vett. Kellel ei õnnestunud esimesel korral, said teisel päeval uuesti proovida.

Teine päev algas õige dramaatiliselt. Nimelt oli käimas operatsioon astronaut Muna päästmine. Uurisime lastega, miks inimesed kosmoses käivad, mida nad seal teevad ja kuidas nad maa peale tagasi saavad. Lapsed ehitasid kosmosekapslid ja eesmärk oli astronaut Muna (toores muna) ohutult maa peale toimetada. Pea kõigil lastel jäi muna terveks, vaid mõni üksik sai kerge muhu otsaette või leidis ta oma otsa meie järgmise töötoa jäätise sees.

Laagri lõunasöögid toimusid fotokunstikeskuses Fotografiska Tallinn, kus sealne meeskond tutvustas nende köögis kasutatavat nullkulupõhimõtet. Nullkulu tähendab, et köögis kasutatakse viimse jupini ära kõik tooraine. Sellest, mis otse lauale ei pääse, valmistab Fotografiska omaenda komposti, mille sees siis omakorda uut toitu kasvatada.

Kui lõunasöök oli söödud, hakkasime valmistama magustoitu, milleks oli omatehtud jäätis. Selleks me kasutasime vedelat lämmastikku, millega sai palju nalja. See auras ja oli nii külm. Jäätisepõhja valmistasime vahukoorest, munakollastest, piimast, suhkrust ja vaniljekaunast. Ajasime jäätisepõhja kuumaks ja iga laps sai oma topsikus vedela lämmastikuga jäätisepõhja valmis jäätiseks segada. Jäätist segada oli vaja kiiresti, et jäätis saavutaks õige kreemise tiheduse. Lapsed said oma jäätiseid veel täiendavalt maitsestada šokolaadi, maasikapulbri ja marjadega. Isetehtud jäätised tulid nii maitsvad! Tsiteerides laagris osalenud lapse sõnu: “sõin seda jäätist nii palju, et mul on jäätiseisu pikaks ajaks kadunud…”

Teise päeva lõpus ehitasime veel LEGO klotsidest hiiglasliku pilvelõhkuja. Lõpptulemus oli millegipärast väga sarnane kuulsa pilvelõhkujaga Empire State Building.

Laagri kolmandat ja viimast päeva alustasime Goldbergi masina ehitamisega. Selle võtsime ette väga suurelt. Ahelreaktsiooni alguspunkt oli fotokunstikeskuse Fotografiska katusel ja lõpp-punktina pidi masin helistama VIVISTOPi stuudio uksekella. Lapsed jagunesid nelja tiimi nii, et iga tiim vastutas ühe masinalüli ehitamise eest.

Vahetult enne kui kõik masinad olid valmis tehtud, hakkas taevast vihma kallama ja tõusis tuul, nii et pidime kiiresti varju otsima.

Kui vihmasadu oli lõppenud, seadsime kõik uuesti valmis ja käivitasime ahelreaktsiooni. Masin oli peaaegu ideaalne, ehkki vahepeal pidime kasutama pisut inimjõudu, et järgmine reaktsioon käivituks, kuid üldjoontes Goldbergi masin töötas ja VIVISTOPi uksekell helises.

Päeva viimases töötoas jämmisime ja tegime elektroonilist muusikat kasutades Playtronica tehnikat. Kõik lapsed said tuua muusikapalasse sisse oma heli ja koos prooviti rütmi luua. Vahepeal läks lärm päris suureks, aga ega see polegi kerge, kui bändis on 20 liiget.

Laagri lõpetasime peoga, mille lapsed said ise korraldada. Lapsed jagunesid nelja meeskonda. Iga tiim sai loosi tahtel ühe ülesande, mille eest nad vastutasid. Ülesanded jagunesid vastavalt: laua katmine söögiga ja joogiga, meelelahutusprogrammi loomine ning peopaiga kaunistamine. Kogu peo korraldamise eelarve oli 30 eurot, mille pidid lapsed ise tiimide vahel ära jagama. Kogu peo ettevalmistuseks oli lastel aega ligikaudu 45 minutit ja see aeg kulus asja ette, sest pidu sai vägev. Söödi ja joodi, mängiti mänge ja tantsiti omaloodud playlisti järgi.

Segasummasuvila näol oli tegemist maailma esimese VIVITA linnalaagriga ning meile oli väga tähtis ka nii laste kui lapsevanemate tagasiside. Oli äärmiselt südantliigutav kuulda, et lapsed kogesid midagi, millest neil varem aimugi polnud ning avastasid endas oskuseid, mida ei teadnud neis olevat. Sära ja entusiasm laste silmis on parim tunnustus, mida VIVITA tiim saada võib! Lisaks sai väga palju kiidusõnu Fotografiska poolt spetsiaalselt lastele valmistatud lõunamenüü. Negatiivse poole pealt toodi välja korduvalt, et laager oli nii tore, et oleks võinud olla kasvõi päevakenegi pikem.

Oli üks äge laager ja veel ägedamad lapsed! Täname oma suurepäraseid vabatahtlikke ja linnalaagrite koostööpartnereid fotokunstikeskus Fotografiskat, La Muud, Särgid-Värgid, Uuskasutuskeskust ja Insplayd.

Vaata laagrimöllust pilte siit!