Tehnoloogias ainult tüdrukud
Autor: Ede Schank Tamkivi, VIVISTOPi vabatahtlik.
Artikkel on algselt ilmunud ajalehes Õpetajate Leht 27. septembril 2019
Üks ükssarvikute ringidest VIVISTOPi Ükssarvikute Teguring koguneb regulaarselt VIVISTOP Telliskivi ruumides.
Möödunud sügisel alustas ühes Viimsi kodumaja garaažis tegevust tüdrukute tehnoloogiaring Unicorn Squad (Ükssarvikute Liiga). Kevadeks kasvas see üle-eestiliseks ettevõtmiseks ning tänavu sügisest tegutseb juba 650 huvilisega.
Värskete kaneelirullide hõng matab jootmisest tuleva jootetinaauru enda alla, kuid laua kohale kummarduvad pead ei lase end sellest häirida, sest käsil on LED-ribade kokkujootmine ja kleepimine riietele, et valmistada pimedas helendavad kriipsukuju kostüümid. Veidi hiljem on vana tehasehoone südames asuv pikk pime koridor täis usjalt väänlevaid valgustatud olendeid ja tüdrukute vaimustunud kilkeid — noored tehnikahuvilised katsetavad enda peal oma kätetööd.
Selline nägi välja VIVISTOPi Ükssarvikute teguringi liikumisteemaline tund, kus kõik osalejad said käed valgeks jootmises (ja keegi ei põletanudki sõrmi!). See oli meil järjekorras eelviimane ringitund kümnest teemast koosneval hooajal, mille eesmärk oli ehitada valmis ürituse korraldamiseks vajalik lava koos kõige sinna juurde kuuluvaga.
Meie grupp oli VIVITA laste ja noorte loovuskiirendis oma 15 osalejaga Unicorn Squadi 7–12-aastastele tehnoloogiahuvilistele tüdrukutele suunatud ringide seas üks suuremaid. Ringi vedas kolm vabatahtlikku juhendajat. Mitmed huvilised tuli kevadel kahjuks ruumipuudusel ukse taha jätta. Seega ei saa kuidagi väita, et tüdrukutel (ja nende vanematel) robootika vastu huvi ei ole.
Milleks tüdrukutele erikohtlemine?
Hakkasin tüdrukute tehnoloogiaringi juhendajaks, sest ei uskunud, et tüdrukud tehnika vastu huvi ei tunne. Olen ise korraldanud kolm aastat 14–19-aastastele noortele leiutajatele suvekooli Hüppelaud ning algselt noormeeste poole tugevalt kaldu olnud poiste/tüdrukute suhtarv on nüüdseks peaaegu võrdsustunud.
Tõsi, robootikavõistlussarjas First Lego karastunud juhendajad väidavad, et sooline jaotus roboringides kipub olema 80/20 poiste kasuks, kusjuures kümmekond aastat tagasi olevat poiste ülekaal olnud veel palju suurem. Lisaks kippuvat segatiimides olema tööjaotus selline, et poisid ehitavad robotit ja tüdrukud valmistavad ette võistkonna lavalist etteastet.
Miks on siis tüdrukuid tehnikaringides nii vähe? Probleem ei ole tüdrukutes, vaid ühiskonnas laiemalt. Võtame näiteks tehnikaringide juhendajad, kes soovitavad tüdrukutel valida traditsioonilisi „tüdrukutele sobivaid alasid“ („Sel ajal, kui poisid programmeerivad, võivad tüdrukud harjutada modellikõndi“ — tõestisündinud lugu ühes Eesti koolis!). Asi on ka kaasõpilastes, kes seavad tüdrukute huvid ja teadmised pidevalt kahtluse alla („Tüdrukud võiks programmeerimistunni ajal poistele võileibu teha!“). Kõige suurem mõju on muidugi lapsevanematel („Mina ka kooliajal matemaatikat üldse ei jaganud, seega ära sa muretse, et sa ei oska siin tangensit võtta!“).
Lapsevanemana pean endalegi tuhka pähe raputama, sest olen samuti eelmainitud vigu teinud. Näiteks panin tütre tehnoloogiaringi aja paika alles siis, kui loodussõprade ringi aeg oli juba välja kuulutatud ja tütrel ringikoormus olemas. Mitmed teisedki tüdrukud jooksid Ükssarvikute teguringist varem minema, et jõuda balleti- või kunstitundi, sest seal on nad ju käinud juba aastaid.
Võtab omakorda aastaid ja nüri järjepidevat tööd, et stereotüüpe ja väärtushinnanguid muuta. Arvan, et kolme aastaga on siiski võimalik jõuda selleni, et Eesti robootikaringides on tüdrukuid sama palju kui poisse.
Kus viga näed laita, seal kutsu appi tuletõrje
Teinud selle põneva veerandi nende äärmiselt uudishimulike tüdrukutega kaasa, olen nüüd üsna veendunud, et arvestades ühiskonnas juurdunud arusaamu soorollidest, tulevad eraldi tehnoloogiaringid sellises vanuses tüdrukutele kasuks. Esiteks sellepärast, et keegi ei kipu siis tüdrukut juba enne üritamist paika panema, öeldes, kuidas asjad tegelikult käivad. Teiseks saavad tüdrukud omaette huviringis rahulikult oma vigadest õppida ja mõistavad, et pole olemas rumalaid küsimusi.
Ma pole samas nõus väidetega, et tehnoloogia huvitavaks tegemiseks peab tüdrukutele „masinate maailma“ seletama vaid neile arusaadavate terminite ja tegevuste abil. Meie tüdrukute lemmikteemad olid magnet, heli ja jõud — traditsiooniliselt ju üsna mehised teemad. Seal õppisime ise juhendajatena palju, lapsed olid pidevalt teemades kaasas ja puudu jäi vaid ajast. Ajanappus oligi meie suurim vaenlane, kõiges muus sai appi võtta talupojatarkuse, kaaslapsevanemad ja teised lahked abilised.
Igaks tunniks saabus kohale küll tunniteemaks vajalike vahenditega täidetud kast, kuid mõnikord nappis vajalikke abivahendeid. See sundis mõtlema välja loomingulisi lahendusi, mis kokkuvõttes viisid uute huvitavate teadmiste ja põnevate kohtumisteni.
Näiteks jõuteemalise tunni tarbeks ei leidnud me VIVISTOPis sobivat konksu, mille külge köiega kokku seotud ja veega täidetud kanistreid kinnitada; selle leidsime kõrvalasuvast disainiagentuuri Velvet kontorist, mille lage kaunistab Kalinini tehase päevilt pärit tööstuslik tõsteseadeldis. See tagas laialt lõbu nii elutute kui elusate raskuste tõstmisega. Ühendatud kondijõu abil käisid lae all kordamööda ära nii veetünnid kui ka kõik meie 15 unicorn’i.
Elva gümnaasiumi ükssarvikud leidsid raskuste vinnamiseks aga veelgi huvitavama lahenduse: nad kutsusid appi kohalikud päästjad, kes paigaldasid koolimajja redelid ja rääkisid ka pisut nööripäästest. „Tüdrukutel hakkas loovus nii vahvalt tööle, kui nad taipasid, mida ühe lati/kangi/toikaga korda saab saata,“ muljetas elvakate juhendaja Paula.
Kuressaare noortejaama Tehnokristallide juhendaja Urve võttis jõuteemalise tunni kokku sõnadega: „Nii emotsioonid kui ka plikad ise olid laes!“
Väljakutsed on selleks, et neid ületada
Meie grupi suurimaks väljakutseks kujunes kõlariehitus. Selles tunnis tuli kõige paremini välja see, miks on (robootikas) oluline teha asju õiges järjekorras ja korrektselt. Meil läksid mõnedki asjad vussi ja pärast tundidepikkust pusimist ei tulnud mitte ühestki kõlarist piuksugi.
Veidi lohutas teadmine, et ka kõigis teistes ringides kõlariehitus suuresti ebaõnnestus. „Meil Paides ka kõlarid tööle ei läinud, aga seda suurem oli tüdrukute soov „supakas“ käima saada ja helilaineid näha. See meil pärast juhtmetega pusimist ka õnnestus. Soovitan juhendajal enne tundi võimuga tutvuda ning õiged juhtmeaugud leida, siis läheb libedamalt. Erilist rõõmu pakkus muusika valimine. Kõige ägedamalt pritsis värvi ja teri nublu „Mina ka“ ajal,“ selgitas Martha-Beryl Arvo Pärdi kodulinnast Paidest.
Meiegi ei andnud aga alla ja viisime hooaja lõpus läbi kõlariehituse järeleaitamistunni elektriinsenerist lapsevanema Ville abil, kes juhtis meie tähelepanu olulisele nüansile — magneti mähise aluseks olev pabertoru on vaja korralikult helimembraani külge liimida. Selle pisikese detaili parandamisel saime kõik oma kõlarid tööle. Tõeline eduelamus ja palju väärt teadmisi elektrivoolu kohta pealekauba!
Tüdrukute grupp õigustas end igati. Kui esimestes tundides hoidusid häbelikumad ringi tagumistesse ridadesse, siis viimaseks tunniks olid igasugused barjäärid kadunud ning ehteestlaslikult ei soovinud keegi peolt lahkuda.
Õppisime ise tüdrukute käest väga palju: nii oli üks tüdruk jootmises oluliselt kogenum kui vähemalt kaks juhendajat. Samuti on eelteismelised 30+ vanuserühma esindajatest oluliselt teadlikumad kõikvõimalikes digirakendustes. Tuleb ikka ja jälle endale meelde tuletada, et lapsi tasub rohkem usaldada ja anda neile võimalus ennast ja teisi juhtida. Selgeks sai ka see, et erinevalt võistlemisele orienteeritud koolisüsteemist eelistavad tüdrukud võimalusel teha koostööd.
Ahjaa, ja mis sai neist kaneelirullidest? Neid sõime iga tunni lõpul ikka ka. Mõnikord, kui tunniteema end kiiremini ammendas, jõuti rullideni varem, teinekord pidid tüdrukud juba järgmisesse trenni joostes rulli teele kaasa haarama.
