VIVITA linnalaager: Segasummasuvila
Meie viimases laagris säras päike erksalt siseruumides, kuna vihmased ilmad ei võimaldanud õues Pipi kombel hullata. Nagu nimigi ütleb, said osalejad kolme päeva jooksul kaasa lüüa põnevates väljakutsetes kõikvõimalikes erinevates tegevustes, sealhulgas näiteks paberi valmistamine, munaralli ja ahelreaktsioonimasina ehitamine.
Laagris osales 20 noort, kes kõik olid väga võistlushimulised ja pakatasid energiast. Ükskõik, millist tegevust me noortele ette ka ei söötnud, pöörati see kohe väljakutseks. See tekitas sellise mõnusa energia ja sooritusvajadustunde, mistõttu kõigil oli väike adrenaliin koguaeg veres. See vibe nakatas ka kõiki laagri mentoreid, kes agaralt noortega koos tegutsesid.
Laager alaku!
Esimesel laagripäeval oli suurem osa noortest veel omavahel võõrad. Selleks, et üksteist paremini tundma õppida, alustasime päeva tutvumisbingoga. Lapsed said endale lehe, kuhu oli ruutude sisse kirjutatud mõni väide, näiteks “kardab ämblikke”, “on peres ainuke laps” ja “on sel suvel telkimas käinud”. Mängu eesmärk oli laagrikaaslastega suheldes iga väite juurde leida osaleja, kelle kohta see käib ning ta nimi sinna kirja panna. See osutus üpriski keeruliseks, sest näiteks väitele „on vasakukäeline“, leidus kogu laagrigrupist ainult üks osaleja. Lõpuks peale aktiivset omavahelist suhtlust hüüdis üks poiss: “BINGO!”.
Laagri esimeseks väljakutseks oli meisterdada Sphero robotpalli ümber mehhanism, mis pidi panema selle vees kiiremini liikuma. Olime siseruumis sisse seadnud suure basseini ja ülesandeks oli võimalikult kiiresti basseini ühest servast teise jõuda. Laagrilised jagati kahestesse tiimidesse ning nad said kasutada erinevaid vahendeid, nagu kõrsi ja puupulki, et robotpallile ümber ehitada paat või muu seadeldis. Selgitamaks välja, kelle robotpall õnnestus kõige kiiremaks muuta, toimus tiimide vahel basseinis paadiralli. Võistluse võitis kõige lihtsama kujundusega paat, mille ümber ei olnud ehitatud suurt kaadervärki, mis tegi liikumise raskeks või mis pigem takistas vees liikumist. Lihtsuses peitub võlu!
Lõunasöögile järgnes tiimiväljakutse, kus ühtse meeskonnana tuli ületada jõge. Peale seda said lapsed proovida Fotografiska vanadest menüüdest uue paberi valmistamist. Vees leotatud menüüd tuli esmalt saumikseriga ühtlaseks massiks teha. Paberi isikupärasemaks muutmiseks sai igaüks endale meelepäraselt lisada pabermassile sinist, rohelist või punast värvi ning kaunistada muruseemnete ja kuivatatud lilledega. See tegevus mõjus kuidagi teraapiliselt, mõnus oli kätega selles vesises pabermassis solgerdada. Pabermass jäeti oma raamidesse ööpäevaks kuivama ja juba järgmiseks päevaks olid kaunid taaskäideldud paberid valmis.
Päeva viimaseks väljakutseks oli bluetooth kõlari ehitamine, mis valmisid meil beebitoidu purkidest. Noored said kõlari kokku panna nagu LEGO mudeli. Selleks tuli osalejatel juhtmeid joota, puidust alus valmistada, kruvisid keerata ning lõpuks ka kaunistada. Nüüd tuli oma kõlar ainult telefoniga ühendada ja mängida enda lemmik mussi.
Appiiii, miks juba teine päev!
Noored käisid järjepidevalt küsimas, miks meie laagrid ei ole viiepäevased.
VIVITA tiimi jaoks algas laagri teine päev suure stuudionurga ülespanekuga, kuna ees ootas pinnikaamera ehk nõelaaugukaamera meisterdamine ja suur fotosessioon. Kaamerate ehitamiseks kasutasime metallist kohvipurke. Kui olime need laiali jaganud, selgus tõsiasi, et olime unustanud purgid eelnevalt seest mustaks värvida, UPS... Pinnikaamera sisemus peab olema must ehk pime, kuna sinna ei tohi valgus sisse pääseda. Õnneks ei võtnud selle vea parandamine kaua aega. Purgid said kiiresti ära värvitud ja sealt edasi oli vaja teha ainult mõned sammud ning kaamera oligi valmis. Pinnikaameraga pildistamiseks on kõige ideaalsem päikesepaisteline ilm, mida meie laagri jooksul muidugi ei olnud. Seega said lapsed teha pilte siseruumides meie üles seatud stuudios. Kuid ka seal ei olnud vaatamata hulga lampidele ja prožektoritele piisavalt valgust. Lõpuks tegime ikkagi pilti õues ja tegelikult tulid fotod päris hästi välja, isegi kui päike ei paistnud. Noored said näha ka, kuidas fotode ilmutamisprotsess pimikus välja näeb.
Kui fotod olid tehtud ja kõhud täis, läks laager edasi rallivõistlusega või noh, see vist oli pigem ellujäämiskursus. Mängu tulid päris kanamunad, millele tuli ümber ehitada sõidumasin ning mida tuli suurest kaldteest alla lasta nii, et see terveks jääks. Kaldteele olime lisanud mitmeid takistusi, et väljakutse oleks ikkagi piisavalt väljakutset pakkuv. Noored said masinate ehitamiseks kasutada kõiki materjale, mida VIVISTOPis leida võib. Kõige populaarsemad oli kõiksugused pehmendused, mida ka uljalt masinatesse lisati, seda kõike eesmärgiga kindlustada muna turvaline maandumine betoonpõrandal. Üllatavalt vähe mune läks lõpuks katki, noored olid väga hoolsad, et nende rallisõitja ikkagi sellest võistlusest eluga pääseks.
Teise päeva lõpetasime tiimiülesandega, kus kasutasime LEGO klotse. Igas tiimis oli 5 noort, kel igaühel oli isiklik roll / ülesanne, mida ta teiste tiimikaaslastega jagada ei tohtinud. Eesmärgiks oli tiimitööna ehitada legomaja. Võtmesõna selles väljakutses oli suhtlemine. Kuidas sa saad oma ülesande täidetud nii, et sa ei tohi öelda, mis sinu ülesanne on??? Näiteks üks tiimiliige tohtis laduda ainult kollaseid klotse, teine tiimiliige tohtis kasutada kaunistuselemente (erikujulisi klotse), kolmas oli tiimi juht, neljas pidi seismas selle eest, et maja ei oleks kõrgem kui 60 cm ning viies tohtis laduda ainult 10 punast klotsirida. Õnneks üksi tiim kaklema ei läinud ja kõigil sai legomaja valmis, kuigi mitte kõigil ei õnnestunud oma individuaale ülesanne täita. Mis seal ikka, legodega on niisama ka lõbus mängida!
Kes või mis on goldberg?
Seda küsisid noored kolmandal päeval palju :)
Viimast laagripäeva alustas lõbus seltskond kahe mänguga. Esmalt pandi ennast proovile miiniväljal ning seejärel testiti enda tähelepanelikkust tantsuringis, kus kõigi osalejate seast pidi üks ära tundma, kelle järgi kogu punt liigutusi vahetab.
Tegevused jätkusid nelja erineva laua taga. Ühes punktis said lapsed teha sõlmesid ja klambripüssiga klammerdada, teises puurida ja keerata kruvisid, kolmandas saagida ning neljandas programmeerida. Kõiki neid tehnikaid ja töövõtteid läks tarvis laagri viimase tegevuse elluviimiseks — elusuuruses goldbergi ehk ahelreaktsioonimasina ehitamisel.
Pärast lõunat tutvustati laagri viimast ülesannet — ehitada valmis tervet Vivistopi ruumi läbiv ahelreaktsioonimasin. Esmalt räägiti lähemalt ja näidati videoid, mis masinaga üldse tegu on. Selleks, et masin ilma (suuremate) viperusteta töötaks, olime kohale kutsunud Inseneride Liidust Valdemar Okspuu ja Enn Kerneri, kes lapsi nõu ja jõuga abistasid. Osalejad jagunesid 3–4-liikmelistesse gruppidesse ning iga tiim sai oma tsooni, kuhu enda osa masinast ehitada. Lõpuks pidid erinevate meeskondade ehitised ka omavahel seotud olema, et ahelreaktsioonimasin töötaks ja mullimasina sisse lülitaks. Lõpuks, kui oli aeg masin käivitada, oli elevus juba laes. Lugesime kõik kolmeni ja esimene masin libises köit pidi alla. Sellele järgnes ahelreakstioon paugu ja möllu saatel, vaid paaril korral pidi oma jala ahelreakstiooni masina osaks muutma ja väikse tõuke andma. Vaata lõpptulemust videost:
Selleks korraks on suvised laagrid lõppenud ning kohtume järgmisel aastal uutes linnalaagrites!
Aitäh külalistele ja vabatahtlikele:
Valdemar Okspuu
Enn Kerner
Kertu Liisa Lepik
Yvonne Bikejev
Piret Tabor
Kelli Reilent
Kerstin Põldmaa
Aitäh kõikidele koostööpartneritele!
Insplay / Rekato OÜ
Fotokunstikeskus Fotografiska Tallinn
Särgid-Värgid
Jäämari
Linnalaagri programmi disainisid: Vera Naydenova, Mari-Liis Lind ja Mari-Liis Peets
Tekst: Yvonne Bikejev ja Mari-Liis Peets
Fotod: VIVITA Estonia / Steveli Säde, Sigrid Kägi
